Aleksei Lotman: Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika keskkonnamõju ei rõõmusta


Euroopa Komisjon viis kevadel läbi avaliku konsultatsiooni  Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) tulevikust, mille tulemused avalikustati juuli algupoolel. Muu hulgas küsiti vastajatelt, kas ÜPP saab hakkama Euroopa põllumajanduse ees seisvate keskkonnaprobleemidega. Populaarsemaiks vastusevariandiks osutus „mitte sugugi”. Seejuures on tähelepanuväärne, et nii arvas nii põllumajandusega seotud kui ka mitte seotud vastajate enamus. Euroopa Komisjon ja teised ÜPP eestkõnelejad tavatsevad seevastu väita, et poliitika on oluline meie põllumajanduse suunamisel keskkonnasõbralikule teele. Kellel on õigus?



Kuivõrd, nagu nimigi ütleb, on ÜPP näol tegemist ühise poliitikaga, ei piirdu ma järgnevalt kodukamaraga, vaid vaatan ka suuremat pilti, kuigi loomulikult tulevad mõnedki näited kodule lähemalt. Et ÜPP eelarvest Euroopa Liidu terviku tasemel põhiosa moodustavad 1. samba otsetoetused, siis vaatleks eelkõige just nende keskkonnamõju. Seejuures võimaldab otsetoetuste erinev tase liikmesriigiti (ajalooliste põhjustega seletatav, kuid sisuliselt ebaõiglane olukord) võrrelda neid liikmesriikide kaupa kogutud põllumajanduse-keskkonna näitajatega. Kolleeg Kuno Kasak ja mina kirjutasime sellest ka põhjalikuma artikli, nii et huvi korral rohkem süveneda soovitan vaadata Akadeemia selle aasta kolmandat numbrit. Samuti käsitlen ÜPP erinevaid keskkonnaprobleeme temaatilises blogis http://estcap.blogspot.com

Läänemere suur probleem on eutrofeerumine, kusjuures seda põhjustavate taimetoitainete, eriti lämmastiku juurdevoolus on väga oluline osa põllumajandusest pärit hajakoormusel. See pole põllumeeste süüdistamine, vaid Läänemere Keskkonnakaitse Komisjoni raames tehtud töö tulemusel välja selgitatud fakt. Lämmastiku äravoolu määrab suurel määral bilanss, mis on suurem neis riikides, kus suuremad on ka toetused. Seejuures on suuremad toetused seotud nii mineraalse lämmastiku suurema kasutusega kui ka põllumajandusloomade suurema asustustihedusega, mis mõlemad on olulised bilansi kujunemisel.

Otsetoetused on seotud ka ammooniumi, dilämmastikoksiidi ja metaani heitega – mida suuremad toetused, seda suurem emissioon. Seegi pole ime, sest mineraalse suurem lämmastiku kasutus ja kõrgem loomade asustustihedus, mis mõlemad nende gaaside heidet põhjustavad, kaasnevad ju suuremate toetustega. Ammooniumisaaste on mitme mõjuga keskkonnahäiringuks, dilämmastikoksiid ja metaan aga tugevad kasvuhoonegaasid.

Suuremad toetused tähendavad ka suuremat pestitsiidide kasutust. Pestitsiididega kaasneb väga mitmesuguseid keskkonna- ja terviseriske. Mesilaste ja teiste tolmeldajate suurenev suremus on seejuures ka otseseks ohuks põllumajanduse jätkusuutlikkusele. Paljud pestitsiidid on kantserogeensed, mutageensed või endokriinsüsteeme kahjustavad ained, mille asjakohane reguleerimine on väga keerukas.

Võtkem näiteks maailma kasutatuim herbitsiid: glüfosaat, mille jääke leitakse tänapäeval toidust, õllest ja inimeste verest. Võidakse küsida, et mis siis sellest: on ju tegemist lihtsalt ühe taimedele mürgise ainega. Paraku pole see siiski ka (inim)loomadele ohutu. Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri poolt läbiviidud analüüs viis järelduseni glüfosaadi tõenäolise kantserogeensuse kohta. Euroopa Liidus kehtib ettevaatuspõhimõte, kuid kahjuks polnud ametlik otsustusprotsess ülesannete kõrgusel, lähtudes eelkõige tööstuse tehtud uuringutest ja jättes sõltumatu teadustöö suuresti arvestamata. Kuigi vahepeal ei julgenud kodanike vastuseisust häiritud Euroopa Komisjon pikendada glüfosaadi kasutusluba enam kui aastaks, on nüüd taas laual ettepanek kasutusloa pikendamiseks kümneks aastaks. Nii et taas läheb osa maksumaksja rahast potentsiaalselt ohtliku pestitsiidi ostmiseks.

Eesti otsetoetused on ühed madalamad Euroopa Liidus ja ka meie keskkonnanäitajad pole nii hullud kui enamusel vanadel liikmesriikidel. Siiski on meil näha, et pärast Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnenud toetuste sisse viimist on mitmed näitajad halvenenud: suurenenud on näiteks nii lämmastikubilanss kui pestitsiidide kasutus. Nõnda on selge, et ÜPP mõju suurema sisendite kasutamisega kaasnevatele keskkonnanäitajatele on halb.

Aga kuidas on lood ÜPP mõjuga meie põllumajandusmaastike mitmekesisusele ja sellega kaasnevale elurikkusele? Teisisõnu, kas see aitab kaasa kõrge loodusväärtusega põllumajanduse säilimisele? ÜPP 2. samba ehk maaelu arengu rahastamise üheks osaks on ju teatavasti põllumajanduse keskkonnameede (käesoleval perioodil ametlikult põllumajanduse keskkonna- ja kliimameede). Selle raames on nii meil Eestis kui paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides toetatud kõrge loodusväärtuse põllumajandust, eelkõige pool-looduslike koosluste hooldust karjatamise ja niitmise teel. Ei hakka siinkohal norima detailidega, sest selleks pole siin ruumi ja üldiselt on kindlasti tegu positiivse meetmega meil ja mujalgi, kus sarnaseid meetmeid rakendatakse. Paraku on taoliste meetmete eelarve osakaal kogu ÜPP mahust pisike ja ülejäänud poliitika töötab hoopis vastupidises suunas.

Nagu öeldud, võtavad ÜPP rahastuse põhiosa endale 1. samba otsetoetused. Nende reeglid on Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega seatud kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad diskrimineerivaks, sest puude ja maastikuelementidega maade toetusi kas vähendatakse või loetakse need sootuks abikõlbmatuks. Seejuures paljud riigid, sealhulgas Eesti, kohtlevad kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad veel hullemini kui Euroopa Komisjoni määrus nõuab.

Mäletan hästi kümnenditagust võitlust „puudega” karja- ja heinamaade kaitseks, mis päädis enamikule selliste maadega talupidajatele „armu andmisega”, kuid samas ka mõne „näidispoomisega”. Tollelgi korral oli osaliselt tegu meie enda ametnikkonna tekitatud probleemidega, kuid asja algtõukeks oli Euroopa Komisjoni juhend. Vahepealsetel aastatel olen paraku ikka ja jälle kogenud seda sama jaburust, kus karjamaid, mida tegelikult kasutatakse, „abikõlbmatuks” tembeldatakse.

Hiljuti pöördus mu poole taas kord üks tuttav talupidaja, kelle lihaveised hooldavad väga väärtuslikke rannaniite. PRIA oli tema maadest märkimisväärse osa toetuse alt välja arvanud.  Jutt ei ole siinkohal vaidlusest hoolduse kvaliteedi üle, vaid just nimelt selle üle, kas need tükid karjamaast, kus leidub mõni põlvekõrgune kadakas, üldse on toetuse maksmist võimaldava karjamaa osad. Kui ei ole, on tegu „pindalaerinevusega”, mis ÜPP kõnepruugis on üks kurjakuulutav sõna – kohe võib hakata tiksuma võimalus varem „abikõlbmatule” alale makstud toetuste tagasinõudmiseks. See kõik on justkui üks kohutav deja-vu.

Pilt, kuidas PRIA ametnik kõnnib GPS-seadmega ümber kümnekonnast põlvekõrgusest kadakast koosneva hõreda tukakese, oleks naljakas, kui see poleks tegelikult jõle. Antud juhul tähendab see järjekordse toetuste tagasinõude ohtu. Võiks süüdistada konkreetseid ametnikke tobedas käitumises, kui see poleks ikka ja jälle kordunud ametnike vahetustest sõltumata.

Ma olen väsinud neist aruteludest ühelt poolt meie Põllumajandusministeeriumi (nüüdse Maaeluministeeriumi) ja PRIA ametnike ning teiselt poolt Euroopa Komisjoni asjapulkadega, kus esimesed väidavad, et nemad täidavad vaid Euroopa Liidu õigusakte ning teised omakorda räägivad sellest, kuis kõik probleemid tulenevad „õigusaktide vääritimõistmisest liikmesriikides”. Olles uurinud rohkem, kui tahaks nii Euroopa Liidu kui siseriiklikke õigusakte, võin öelda, et probleem on mõlemapoolne ja süsteemne. Kannatajateks on aga oma tööd ausalt teinud talupidajad.

Kogu see jant näitab veel kord, et senine ÜPP vajab täielikku muutust. Jutt, just kui tänane poliitika toetaks „euroopalikku põllumajandusmudelit” on täielik demagoogia. Kõrge loodusväärtusega põllumajandust diskrimineeritakse järjekindlalt, kuigi just neid talusid armastatakse näidata ÜPP tarvilikkust demonstreerivatel plakatitel. Radikaalne ÜPP reform on hädavajalik.

Artikkel ilmus toimetatud kujul Maalehe Maamajanduse erilehes 2017. a august.
Autor: Aleksei Lotman, ELF

Comments

Popular posts from this blog

PRESS RELEASE: European Union’s agricultural policy needs a significant change

European Commission briefing on CAP future in Tallinn

EKO: The near future must bring a turn towards greener agriculture