Jätkusuutliku põllumajanduse poole / Towards sustainable agriculture

Mürk on mürk ja jääb mürgiks – poliitika peaks selle kasutust ohjama, mitte ohjeldamatut kasutamist toetama. Ei mäleta mitmendas filmi „Visa Hing” („Die Hard”) osas kirub peategelane „Vihkan, kui mul on õigus” (" I hate being right" ) või miskit seesugust. Loomulikult teeb ta seda siis, kui tema poolt välja käidud ohustsenaarium, mille kogenud inimesed maha laidavad kui ebatõenäolise ja liiga pessimistliku, ikkagi tõeks osutub. Tunnen vahetevahel sedasama. Olen korduvalt ja mitmel pool pidanud kirjutama pestitsiidide põhjustatud hädadest, muuhulgas ka selles blogis (nt siin ja siin ). Vahel on see tundunud vastu tuult – no ütleme, sülitamisena. Nüüd siis on korraga tegu ajakirjanduses ja teleuudistes populaarse teemaga. Viimased mesilaste suremised on lõpuks hakanud üldsuse suuremat tähelepanu pälvima ning mesinike mure on muutunud sedavõrd suureks, et „otsustajad ja esindajad” on pidanud tunnistama probleemi. Parem hilja, kui mitte kunagi. Paraku tehakse nii mõ

In my blog post from July 3I wrote about the reflection paper on the future of EU finances recently issued by the Commission. Out of five possible future scenarios the only one worth further discussion apperars to be the fourth one, so called “radical re-design”. This is however not really radical but just a bunch of small steps into more or less right direction. Therefore let us make one step futher and draft a proposal for financing real transition to sustainable Europe. This can be called scenario 4.1. “Financing sustainable Europe. Radical re-desing – really”. This blog is mostly about sustainable agriculture, therefore this part shall be drafted with slightly more detail. General trend 1. Payments planned only for financing provision of public goods of European significance that are not sufficiently paid for by the markets. 2. Share of cohesion policy and common agricultural policy reduced. 3. Focus on future challenges for Europe. Expenditure Commo

Üle-eelmisespostituses kirjutasin Euroopa Komisjoni üllitatud aruteludokumendist ühenduse rahanduse tuleviku teemal. Vaadates otsa seal pakutud võimalikele tulevikustsenaariumitele leidsin, et ainus üldse pikemat arutelu vääriv lahendus on neljandana pakutav, millele oli pandud ambitsioonikas nimi „põhjalikud ümberkorraldused”. Siiski on ka selle näol tegemist pigem pisikeste sammudega õiges suunas kui tõelise tulevikuvaatega. Sestap siis võtan pakutud neljanda stsenaariumi aluseks ja sellest lähtudes visandan mõned mõtted tõeliselt jätkusuutliku Euroopa jaoks sobiva finantsraamistiku kohta. Nimetagem siis seda stsenaariumiks 4.1. „Säästva Euroopa rahandus. Põhjalikud ümberkorraldused – päriselt”. Kuivõrd käesoleva blogi eesmärk on töötada eelkõige säästva põllumajanduse nimel, on põllumajanduspoliitikaga seonduvad kulud veidi põhjalikumalt lahti kirjutatud võrreldes muude valdkondadega. Üldine suundumus 1. Maksed kavandatakse ainult sinna, kus need on vajaliku turu poolt mitt

7. juulil toimus Brüsselis Euroopa Komisjoni korraldatud konverents, kus käsitleti 2. mail lõppenud avaliku konsultatsiooni tulemusi ja kõneldi ÜPP tulevikust. Jälgisin seda suure osa ajast internetis nähtavaks tehtud otseülekande vahendusel ja rõõmustasin, et ise ei pea Brüsselis olema. Näiteks sain lõunapausi ajal käia oma lammaste aeda kohendamas, mis konverentsil kohal käies oleks võimatu olnud. Konverentsil esitleti avaliku konsultatsiooni analüüsi aruannet, kuid see oli loomulikult vaid põgus sissevaade. Õnneks pandi konverentsi ajal ka aruanne ise võrku üles. Kuigi dokumendist on näha, kui erinevad võivad olla vastajate vaated, nähtub sellest siiski selgelt, et Euroopa Liidu kodanikud peavad ÜPP muutust vajalikuks. Tähelepanuväärne, et küsimusele, mil määral on ÜPP edukas põllumajanduse keskkonnaprobleemidega tegelemisel, vastas enamus „mitte sugugi”. Seejuures oli see populaarseim vastuse variant nii põllumajandusega seotud isikutel kui muudel vastajatel. ÜPP põhjalik

The Conference “The CAP: have you say” is over. I am quite happy that it was possible to follow it online without all that travel to Brussels. For example it was even possible to go and move the electric fences of my sheep during the lunchbreak – something that would not be possible from abroad. The most important part of the conference was the presentation of the results of the public consultation that had ended in May. Of course only a short overview could be presented there, but luckily the report itself has also been made available on the web. It is clear from the document that public views on CAP differ a lot. However the support for a radical reform is clear. In is noteworthy that the question “To what extent does the current CAP successfully address these environmental challenges?” (the previous question was about environmental challenges faced by agriclture) was replied “not at all” by the majority of the respondents (46% of the total). Only 8% of the respondent

Euroopa Komisjon on üllitanud ühe olulise aruteludokumendi Euroopa Liidurahanduse tulevikust . Ei hakka pikemalt arutama selle üle, kas selle ja paljude teiste sarnaste dokumentide koostajad polegi näinud kuulsat seriaali „Jah, minister”... või siis vastupidi, on sellest koguni innustust saanud. Eriti tore on lk 23 kirja pandud mure Euroopa Liidu ametnikkonna alarahastatuse üle. Tundub, et selle lõigu kirja pannud ametnikud elavad teisel planeedil võrreldes eurooplaste enamusega. Ent dokumendis on ka üht-teist, millele saab siiski tugineda edasistel aruteludel Euroopa Liidu ja selle suurime poliitika – ÜPP – rahastamise tuleviku üle. Kahtlemata on positiivne (ehkki mõneti triviaalne) dokumendi 2. peatükis väljendatud põhimõte, et avalik raha peaks minema avalike hüvede eest maksmisele. See loob aluse Euroopa Liidu eelarvestamise põhimõtete viimisele mõistlikule alusele ja selge eesmärgita rahakulutuste, nagu näiteks ÜPP 1. samba otsetoestused, lõpetamisele pärast 2020. aastat. K

The Commission has recently issued a “reflection paper” (talking “eurospeak”) on the future of the EU finances. In spite of overall similarities to the style of the famous “Yes, minister”, especially the deliberation about the need to make provision for a strong EU civil service on page 23, there are parts in the document that can at least be used as the basis for further discussions. Most important is the principle, long advocated by the civil society, that public money should be used to pay for public goods. Indeed, this is something that should form basis for any sound decision-making, so it is good it has finally been clearly spelled out in the Chapter 2 of the document. This principle should be used consistently to eliminate all the spending without clear objectives, like the CAP Pillar I direct payments after 2020. Regrettably however the document falls short of its own stated principles and such a step is not even discussed; only reduction of the CAP direct pa